Kolooniast terasest kaelaplaadid: Kitarri taustal laulmata kangelased (Ja miks sa peaksid hoolima).
(Metallist koloniaalne kaelaplaat?)
Lubage arutada midagi, mida te pole tõenäoliselt kunagi oma kitarril näinud– välja arvatud juhul, kui see soolo keskel vähenes ja diivani alla veeres. Terasest koloniaalne kaelaplaat. Kõlab nagu tähelepanuta jäetud reliikvia aurupunkiraamatust, õige? Kuid see tagasihoidlik metallitükk on teie kirve struktuurilise stabiilsuse laulmatu MVP, ja selle taustalugu on lahedam, kui te kindlasti arvate.
Esiteks, mida isegi * on * kaelaplaat? Kujutage ette, et teie kitarri kaelal ja kehal on spetsiaalne ühendus. Kaelaplaat meenutab abielusõrmust– see kruvib need kokku, nii et nad ei segaks üksteist purustamise ajal. Ilma selleta, teie kitarr kõiguks kindlasti nagu Jenga torn taifuunis. Koloonia kaelaplaadid pole aga lihtsalt praktilised; need on pisikesed ajapillid. The “koloniaal” stiil viitab neile nelja kruviga, ristkülikukujulisi plaate, mida reklaamis 1950. aastatel väike ettevõte, millest olete kuulnud, nimega Fender. Y’ ära tunda, inimesed, kes ekslikult kujundasid rock ‘n’ veerema Telecasteri ja Stratocasteriga.
Siin on kicker: neid plaate ei löödud peale lihtsalt välimuse pärast. Need olid loodud pinge võrdseks jaotamiseks, hoides oma kitarri kaela tihedamalt kui metronoom. Varastel rokkaritel polnud aega õudusunenägude häälestamiseks– nad olid liiga hõivatud lava sukeldumisega ning emade ja isade ahastamisega. Koloniaalplaat sai lõpuks sektori kriteeriumiks, kuna see toimis. Nii lihtne. Allpool aga muutub see vürtsikaks: ajas, need plaadid arenesid mahedast riistvarast kultuslikuks antiikesemeks.
Vintage kitarri nohikud (hooliv termin) hakkab poeetiliseks muutuma “ajastu-õige” kaelaplaadid. '52 Telecasteri plaat vs. a '59? Oh, kruvid paiknevad erineval viisil, ja seerianumbri kirjastiil on * veidi * kaldkirjas. See on oluline! Alates sellest ajast maksavad entusiastid nende punktide eest rumalat raha, kitarrimaailmas, usaldusväärsus on kuningas. Päris tehinguga koloniaalplaat võib muuta reproduktsiooniõiguse a “reliikvia” tuhandeid väärt.
Kuid ärge unustage elevanti selles piirkonnas: disain. Kaasaegsed lutserid on tegelikult muutnud kaelaplaadid otse pisikesteks lõuenditeks. Graveeritud draakonid, laseriga söövitatud logod, isegi kohandatud sõnumid nagu “See seade võitleb kommertslikkusega” (sulle otsa vaadates, punkbändid). Vahetage oma tavaline taldrik millegi efektse vastu, ja ootamatult on su kitarril tagalugu. “Jah, see plaat? Taastatud '67 Jaguarist, mis talus Woodstocki. Lõhnab patšuli ja kehvade otsuste järele.”.
Ja pärast on müüt. Kunagi varem kuulnud teadet, et Keith Richardsi Telecasteri kaelaplaati vahetati kogu aasta jooksul õllemahuti korgi vastu. 1972 ekskursioon? Täielik sigadus, see on aga maagia– need taldrikud inspireerivad muinasjutte. Nad on aastatepikkuste riffide vaiksed tunnistajad, higistama, ja aeg-ajalt õhus lenduv viski konteiner.
Miks sa siis hoolima peaksid? Kuna igal kitarril on süda, ja kaelaplaat on selle tagakülg. See on näpunäide, et saavutused on sageli silme ees. Järgmine kord, kui kitarri saad, nooguta sellele väikesele terasest ristkülikule. See pole lihtsalt kaela asendis hoidmine; see kinnitab aastatepikkust tausta, iga kord üks jõuakord.
(Metallist koloniaalne kaelaplaat?)
Ja kui keegi nimetab teid imelikuks, kuna olete teraseeseme pärast nördinud, lihtsalt naerda ja öelda, “See ei ole faas, emme. See on * pärand *.”.
Küsige meilt
kui tahad rohkem teada, võtke meiega julgelt ühendust. (nanotrun@yahoo.com)